KES MA OLEN, KUI KEEGI EI NÄE?

Me elame ajas, kus oleme peaaegu pidevalt nähtavad.

Pildid, sõnumid, sotsiaalmeedia ja katkematu infovoog panevad meid üha sagedamini mõtlema sellele, kuidas me teistele paistame. Tehisintellekti kiire areng lisab sellele veel ühe kihi: kui pilti, teksti, häält ja isegi isiklikuna tunduvat stiili saab luua, jäljendada ja ümber vormida, muutub küsimus „kes ma olen?“ järjest teravamaks.

Kes ma olen siis, kui ma ei pea kellelegi midagi tõestama?
Mida ma teen, kui keegi ei vaata?
Mida tunnen, kui ma ei pea vastama teiste ootustele?
Mida julgen näidata, kui ma ei mõtle sellele, kas see on piisavalt ilus, õige, arusaadav või „kunst“?

Vinegreti näitus „Kes ma olen, kui keegi ei näe?“ ei ole eneseportreede näitus ega otsi üht kindlat vastust.

Vastus võib olla inimene, koht, ese, mälestus, loom, värv, abstraktsioon, huumor, vaikus või miski, mida autor ise lõpuni seletada ei oska.

Kunstirühmitus Vinegretti ühendab julgus katsetada, võtta loomingulisi riske ja otsida omaenda visuaalset keelt. Kunstnike erinevusi ei püüta siluda — just neist sünnib näituse pinge, rütm ja karakter.

Selle näituse lähteülesanne oli:

„Ära tee seda, mida arvad, et selle näituse jaoks oodatakse. Näita midagi, mida sa muidu võib-olla ei julgeks näidata. Või midagi, mis üllatab.“

Üksteist kunstnikku annavad sellele väga erinevaid vastuseid.

Ja võib-olla liigub näituse lõpuks küsimus kunstnikult vaatajale:

Kes oled sina, kui keegi ei näe?